teisipäev, 22. mai 2007.a.
|
Lugesin just äsja Joseph Ratzingeri kommentaari kadunud poja loo kohta (Lk 15:11-32). Õigupoolest nimetab ta seda tähendamissõnaks kahest pojast ja heast isast.
Ma ei hakka kogu tema kommentaari ümber jutustama, nimetan vaid mõned huvitavad tähelepanekud, mille peale ma ei ole ise varem tulnud.
Salmi 22 eestikeelses tõlkes seisab nii: "Ent isa ütles oma sulastele: "Tooge kiiresti kõige kallim kuub ..."
Kõige kallim kuub on sisuliselt õige, aga kreeka keeles on seal midagi huvitavamat ja mitmetähenduslikumat: "Tahy exenegkate stolen ten proten.", mida võib tõlkida ka: "Tooge kiiresti välja/esile esimene kuub."
See tuletab meelde inimese algset kuube, rikkumatut rüüd: surematust, süütust, puhtust, jumalanäolisust ja -lähedust - ja aitab nõnda selle tähendamissõna sügavamat mõtet paremini taibata.
Muide, traditsioonilises ladina riituses ütleb preester stoolat ülle pannes: "Redde mihi, Domine, stolam immortalitatis, quam perdidi in praevaricatione primi parentis ..." - "Issand, anna mulle taas surematuse rüü, mis läks kaduma esivanemate üleastumises."
Salmis 25 on juttu sellest, kuidas vanem poeg kuuleb väljalt tulles ja maja lähedale jõudes pilli ja tantsimist. Kreekakeelne tekst on siinkohal väga huvitav: "ekousen symfonias kai horon" - "kuulis sümfooniat ja koore" (kuigi viimast sõna eelistavad sõnaraamatud siiski tõlkida kui ringmängu või -tantsu).
Aga kui lähtume sümfooniast ja koorist, siis mida see meile meenutab? Isa poolt kadunud ja tagasi tulnud poja auks korraldatud pidu meenutab kangesti taevast rõõmupidu, millest me kõik loodame kord osa saada. Igatahes päris võimas pilt, kas pole?
Ja viimaks: Ratzinger juhib tähelepanu sellele, et tähendamissõna lõpeb väga järsult.
Isa kutsub vanemat poega ühes teistega rõõmustama ja pidutsema ning sellega ongi kõik. Me ei saa midagi teada vanema poja reaktsioonist isa kutsele.
Põhjus, miks see on nii, saab selgeks, kui vaatame selle tähendamissõna jutustamise konteksti: Jeesuse juurde on tulnud variserid ja kirjatundjad, kes nurisevad selle üle, et Jeesus võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega. Seepeale Jeesus jutustabki tähendamissõna (õigupoolest lausa kolm tähendamissõna).
Patused ja tölnerid on äratuntavad nooremas pojas, isa on loomulikult Jumal, kellega Jeesus end identifitseerib, ja vanem poeg on variserid ja kirjatundjad (kes pole kunagi astunud üle ühestki Jumala käsust - salm 29). See tähendamissõna ei ole nende üle kohtumõistmiseks, vaid kutseks neile: tulge ja rõõmustage koos meiega, sest Isa on armuline ja tahab, et kõik, mis kuulub Talle, kuuluks ka Tema lastele.
Ka meile kõlab see kutse üha uuesti.
Kommenteeri!
|
|
mai 2007 |
E |
T |
K |
N |
R |
L |
P |
| |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
16 |
|
18 |
|
|
|
22 |
|
|
25 |
|
27 |
28 |
29 |
30 |
31 |
|
Apr
Juuni
|