teisipäev, 17. juuni 2008.a.

Kuna kolhoos.ee aadressil asuv Diarium kipub aeg-ajalt kuhugi ära kaduma või välja lülituma, lõin juba tükk aega tagasi ühe tagavara-ajaveebi, mida soovitan lahkesti külastada.

Aadress on isapaulus.blogspot.com.

Eks näis, kumba ma edaspidi enam kasutan.

Kommenteeri!

pühapäev, 15. juuni 2008.a.

V pühapäev pärast Nelipüha.

Tänasel missal laulis lastekoor "Väike küünal". Laulis väga ilusti - ja sobitus hästi ka jumalateenistuse tervikusse. Nende kanda oli ka kaks liturgilist osa: Kyrie ja Agnus Dei.

Jutluses mõtisklesin prohvet Naatani poolt Taavetile jutustatud tähendamissõna üle (2Sm 12:1-7) ning kommenteerisin ka Jeesuse kohtumist abielurikkuja naisega (Jh 8:2-11).

Eriti jäin mõttesse selle üle, kuidas me inimestena jätame tihtipeale endast maha suitsevad ahervaremed, võttes mõnel oma ligimesel seda ise mõistmatagi ära vaata et kogu elu ja elurõõmu - sest ega see vaese mehe utetall olnud ainult utetall, vaid tema ja ta pere silmarõõm, mis andis halli argipäeva lootust ja uut jõudu.

Kui tihti me rikume oma hoolimatuse, mõistmatuse, tähelepanematuse või armastusetusega mõne inimese päeva - ja kui läheb väga õnnetult, siis lausa kogu tema elu ...

Andku Jumal ka meile osa sellest andestusest, mille Ta kinkis abielu rikkunud naisele. Ja aidaku Ta meidki, et me enam ei patustaks!

laupäev, 14. juuni 2008.a.

Kaks kirikut ja õlletehas.

Kirjutasin "Meie Kirikule" sellise arvamusloo:

Kuulsin hiljuti lugu linnast, kus oli kaks kirikut ja üks õlletehas, kusjuures õlletehase omanikuks oli võitlev ateist, kes tundis suurt rõõmu sellest, kui tal õnnestus millegagi (näiteks hea õllemüügiga) kirikutele meelehärmi valmistada. Kuigi kirikud ei olnud omavahel eriti soojades suhetes – ikkagi konkurendid! – otsustasid nende juhid ühel heal päeval pead kokku panna, et arutada, mida teha, et õlletehasest lahti saada. Õlletehasel ju linnas võistlejat ei olnud, tegemist oli peaaegu et monopoliga, kelle äri õitses ja kes oli paratamatult kirikujuhtidel pinnuks silmas.

Tulid siis usumehed kokku ja otsustasid teha suure ühise palvekoosoleku. Koosolekule kogunes rohkesti palvelisi, kes  veetsid tunde Jumala poole hüüdes, et Jumal ilmutaks oma vägevust ja lõpetaks õlletehase tegevuse.

Samal ööl tabas linna kohutav äike. Välgulöögist süttis õlletehase hoone ning vaatamata kõigile jõupingutustele ei õnnestunud pritsimeestel seda päästa. Järgmisel päeval võisid pastorid kantslist uhkusega kuulutada: "Näete, mida meie palve suudab!"

Õlletehase omanikul olid rasked päevad. Tagatipuks tabas teda kindlustusfirma otsus: kuna välgulöögi puhul on tegemist vääramatu fataalse jõuga, lausa Jumala enda käega, siis kindlustus kahjusid ei korva.

Seepeale otsustas firmaomanik oma advokaadi nõuandel kohtu poole pöörduda. Kohtusse kaevati mõlemad kirikud, süüdistuseks see, et nad olid oma palvega põhjustanud õlletehase hävingu. Ka kirikud palkasid advokaadid, kelle põhiväide oli, et kirikutel pole kõnealuse õnnetusega mitte midagi pistmist ning igaüks peaks aru saama, et õlletehase omaniku väited on naeruväärsed.

Kohtunik, kelle arutada asi anti, oli segaduses ning jagas oma hämmeldust ka asjaosalistega, küsides: "Kas ma saan õigesti aru, et minu ees seisab ateist, kes usub palve jõudu ja Jumala väge, ning kirikuesindajad, kes seda ei usu?"

Olgu ateistidega kuidas on, aga midagi üsna sarnast olen kogenud minagi.

Olen näinud lihtsaid inimesi, kes võtavad armulauasakramenti vastu pisaratega silmis, uskudes – ei, teades – kõhklematult, et see on Kristuse tõeline Ihu ja Veri – ning teolooge, kes kinnitavad, et sellesse uskumine on maagiline mõtteviis.

Olen kuulnud vana sõjameest tunnistavat sellest, kuidas ta on kohtunud näost näkku oma kaitseingliga – ning lugenud vaimulike kirjutisi sellest, et peame vabanema mütoloogilisest maailmapildist.

Olen kogenud tänaval ligi astuvate täiesti võõraste (ka kirikuvõõraste) inimeste usaldust vaimuliku vastu, kelle nad tunnevad ära sutaanist või vaimulikusärgist ning kellele nad jutustavad ühe hingetõmbega kogu oma elu – ning pidanud tundma ametikaaslaste üleolevat suhtumist ja pilget, kuna ma võtvat vaimulikuks olemist ja pühendumist liiga tõsiselt (sest "tänapäeva vaimulik" ei tohtivat millegi poolest erineda teistest "tänapäeva inimestest", ja "kelleks ma ennast õige pean").

Olen tundnud rõõmu palve-, Jumala Sõna ja armulauaosadusest inimestega, kes on teinekord oma üllatusekski leidnud kirikuukse mõne argipäeva õhtul avatuna ning sisse astunud – ja pidanud kuulma tagaseljajutte "nurgamissadest, kus mitte keegi ei käi".

Kas me usume seda, mida me kuulutame? Kas me usume seda, milleks oleme kutsutud? Kas me usume, et Jumal on andnud meile imelised aarded, meelevalla ja väe: aarded, mida peame jagama; meelevalla, mida me ei saa peita vaka alla; väe, mida me ei tohi hoida tarvitamata.

Meil on teha rohkem ja tähtsamat kui võidelda ... mõne õlletehasega. Meie kätte on usaldatud meie kaasinimeste hingeõndsus.

Kui uhked ja õnnelikud me oleksime, kui meil õnnestuks päästa surmast mõni uppuja või tuua põlevast majast välja sinna kinni jäänud laps või vanamemm! Kui uhked ja õnnelikud peaksime olema siis, kui meil õnnestuks päästa mitte ainult mõne inimese elu, vaid kogu tema igavik?

neljapäev, 5. juuni 2008.a.

Risti vaenlased.

Kuulsin eile ühes raadiojutluses vahvat arutelu, mis rajanes apostel Pauluse sõnadel kirjas filiplastele:

"Paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena." (Fl 3:18)

Arutelu - või õigemini jutlustaja hämmastunud küsimus - oli järgmine:

+ + +

Why would anybody consider a cross to be their enemy?

After all, nobody considers a triangle to be their foe; nobody hates circles or squares.

Why should a cross be a bother?

Eesti keeles:

Miks peaks keegi arvama, et rist on tema vaenlane?

Lõppude lõpuks ei pea keegi kolmnurka oma vaenlaseks; mitte keegi ei vihka ringe ega ruute.

Miks peaks rist olema tülinaks?

+ + +

Justnagu oleks see jutlustaja teadnud, mis toimub ... näiteks Vabadussõja võidusamba ümber ...

teisipäev, 3. juuni 2008.a.

Mu pojale Johannesele kingiti eile kui tublile õpilasele kooli poolt kooliknoortele mõeldud sarjas "Ajalugu avastamas" ilmunud Nicola Barber'i raamat "Igapäevaelu. Vana-Araabia ja islamimaailm" (Koolibri 2005).

Raamatut sirvides jäi mulle silma see, kuidas kajastatakse ja iseloomustatakse islamit (ja selle levikut) ning kristlust (ja ristisõdu). Tsiteerin:

"Paljudel inimestel oli raske prohvet Muhamedi revolutsioonilist sõnumit omaks võtta  ning oma eluajal pidi Muhamed sageli taluma tagakiusamist  ja tõrjumist. Islam levis siiski erakordselt kiiresti." (lk 17)

"Pärast esmast vastupanu võtsid paljude maade elanikud islami omaks." (lk 17)

"Hispaania moslemeid nimetati maurideks ja nende riik püsis kuni 1031. aastani. Sel ajajärgul sai Hispaaniast vaimse ning kultuurilise elu keskus." (lk 24)

"11. sajandil ründasid mauride riiki põhjast kristlased ja lõunast berberid." (lk 24)

"Omaijaadide valitsemisaja algul elasid moslemid, kristlased ja juudid rahumeelselt koos ... Moslemivalitsejad käitusid  kristlaste ja juutidega väga tolerantselt ... Kuigi kristlasi selleks ei sunnitud, võtsid paljud neist üle islami usu ja araabia keele." (lk 25)

"Saladin ... oli osav ja tark valitseja, kes edendas haridust. Peale selle lõi Saladin tugeva sõjaväe võitluseks ristisõdijatega, kes 12.-13. sajandil üritasid Jeruusalemma ja teisi Püha Maa paiku vallutada." (lk 28)

"Kuhu iganes ristisõdijad saabusid, asusid nad röövima ja varastama ning viisid sageli endaga kaasa suuri varandusi. Paljud neist omastasid kirikuvarasid. Kuid ristisõdijad tõid itta sooritatud sõjaretkedelt kaasa ka uusi ideid ja vaateid. Idamaade teadus oli Lääne omast kaugel ees." (lk 29)

"Osmanid olid kristlastest ja juutidest alamate vastu tolerantsed." (lk 42)

Ja siis me imestame ... näiteks selle üle, kust ammutavad internetikommentaatorid oma religioonialaseid teadmisi ja suhtumist kristlusesse, kuigi nõukogude aeg on ammu möödas.